Kertu-Liisa Sarap esines Vabariigi Presidendi kirja- ja mõttetalgute “Millist Eestit me siis tahame?” tänuüritusel kõnega

Meie õppija Kertu-Liisa Sarap (G3) oli palutud esinema kõnega Vabariigi Presidendi kirja- ja mõttetalgute “Millist Eestit me siis tahame?” tänuüritusel. Oleme väga uhked! Avaldame kõne täismahus.

„Millist Eestit me siis tahame?“

Nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erisuguseid arvamusi. Mina saan rääkida sellest, millist Eestit mina tahan. Kui ma vaatan meie riiki, siis võin öelda, et ma olen õnnelik, et minu juured on siin. Ma olen tänulik, et saan suveõhtul kõndida üksinda koju nii, et ma ei pea midagi kartma. Olen ekstaasis meie suurtest pidustustest ning ehtsatest õnnepisaratest, mis voolavad isamaaliseid laule lauldes. Kuid on asju, mis tekitavad minus arusaamatusi, küsimusi, mida tahaksin esitada, kui näen armsat kodumaal elavat inimest mures. Nii siis ma räägingi, milline võiks olla meie Eesti.

Esiteks juba pisikesest tüdrukust saadik olen märganud kui ägedad inimesed on õpetajad. Nad justkui kasvatavad meid koolis üles ning valmistavad eluks ette. Tahaksin, et õpetajad saaksid sellist palka, et keegi nendest ei peaks valima muu ameti, et konkurentsi väärilist palka teenida. Õpetaja võiks saada nii palju palka, et ta ei pea oma unistust õpetajaks saamiseks kõrvale jätma puhtalt palganumbri pärast. Ei tohi unustada mainimata jätta kiirabi ja politseid, kes tagavad meie turvatunde. Need on inimesed, kes päästavad elusid ja on telefonikõne kaugusel igal hetkel, iga päev. Ka nemad peavad saama väärilist palka oma raske töö eest. Miks on seatud poliitikud kõrgemale, kui inimesed, kes meid hoiavad?

Eesti loodus on kaunis. Iga päev siin elades ei teadvusta paljud kui eriline meid ümbritsev keskkond on. Samamoodi ei teadvusta me endale, et seda imelist rohelust niidetakse julmalt maha. Mina tahan sellist Eestit, kus riik ei sea rahalisi ja majanduslikke eesmärke kõrgemale kui puhta looduse, sealhulgas metsade säilitamist. Mis oleks, kui me vaataks suuremat pilti ja näeks, et Eesti on täiesti linnastunud ning loodusega käiakse läbi kui kaltsunukuga. Taime- ja loomaliigid, ei vääri väljasuremist seetõttu, et nende kasvukeskkond asendatakse elurajoonidega.

Tahan Eestit, kus inimesed, ei pea linna kolima selleks, et tööl ja koolis käia. Mulle meeldiks kui lapsed saaksid edasi käia oma mõisakoolides ilma, et nad peaksid varahommikul üles ärkama, et kümnete kilomeetrite kaugusele kooli minna. Tuleks toetada ka väikekoole, sest kõik inimesed väärivad võrdväärset haridust olenemata asukohast. Väikekoolides töötamise peaks õpetajate jaoks muutma atraktiivsemaks, suurendades nende palka ja pakkudes nendele antud piirkonnas ka elukohta. See võimaldab ka väikekoolide õpilastel õppida meie kõige parematelt õpetajatelt, keda on Eestis tohutult palju, kuid kes ei kipu väiksematesse linnadesse tööle tulema.

Mina unistan, et meie valitsuses oleksid inimesed, kes oleksid oma ala spetsialistid ning oskusega koostööd teha. Valus on vaadata juhtimas meie riiki inimesi, kes ei oska ennast kontrollida ning tekitavad häbi riigile. Tahaksin, et seal ei oleks inimesi, kes ohustaks meie riigi arvamust, paisates mõtlematuid sõnu suust välja. Alati jäävad alles erinevad arvamused, kuid need ei peaks mõjutama meie riigi käekäiku. Valitsuses olevad inimesed peaksid paremini mõistma, kuidas aktsepteerida teist isikut, kellel on teine arvamus. Ühiste lahenduste leidmine, tagades heaolu oma riigis elavatele inimestele, on ju tegelikkuses riigi juhtimise eesmärk.

Kuid kõikide asjade kõrval, mida muuta sooviksin on ka neid, mida tahan rõhutada, et need jätkuks. Mulle kui noorele inimesele, läheb väga korda Eesti haridus. Tunnen endas rõõmu, et meie riigis on võimalik omandada kõrgharidus tasuta. Paljud inimesed saavad võimaluse õppida heades ülikoolides Eestis, ilma, et nad peaksid oma pere rahaliste võimaluste pärast muretsema. Ma olen veendunud, et riigi üheks suurimaks eesmärgiks peaks olema eestikeelse kõrghariduse pidev arendamine ja rahastamine, sest läbi selle on võimalik jõuda hetkeni, kus meie riigi ülikoolid on maailma ühed paremad ning kuhu kõik tahavad õppima tulla. Esimene eeldus on selleks olemas, targad inimesed ning kui riigi toetus kõrgharidusele suureneks, siis oleks selle saavutamine kindlasti võimalik. Meile on kingitud võimalus, mida paljudes riikides ei eksisteeri. Käin ise Viimsi Riigigümnaasiumis ning ütlen uhkusega, et armastan seda kooli. Ma omandan oskusi, mida paljudes muudes koolides ei avata õpilaste jaoks. Olen külastanud väitlusega seoses ka muid Riigigümnaasiume ning ükski pole mind alt vedanud. Koolid, mis tekitavad sinu ümber turvalise keskkonna ja tekitavad tunde, et see on justkui sinu teine kodu. Saan uhkusega öelda, et Eesti haridus on maailmas kõrgelt hinnatud ning meie õpilased ja õpetajad on ühed maailma helgemad. Tunnen kuidas süda läheb soojaks selle peale, sest mul on võimalik õppida ja areneda inimesena sellises koolis.

Arvan, et muudatusi saab viia läbi küsimuste tõstatamise, arutlemise ja arutelu loomise. Kui palju parem ühiskond saaks meie riigis valitseda, kui tõstataksime rohkem taolisi arutelusid. Igal asjal on kaks poolt, nii hea kui ka halb. Halba külge vaadates me ei tohi unustada, et seal on ka positiivne osa, mis võibolla lihtsalt vajab täiendusi. Ühtse rahvana selgitades ja õppides koos rajamegi sellise Eesti nagu meie tahame.

Kertu-Liisa Sarap