Meie G3 õppija Liisi Kangro osales president Alar Karise kirja- ja mõttetalgutel, mille teema oli “Lugeda või mitte lugeda?”. Tema arvamusartikkel avaldati Postimehes ja meil on selle üle väga hea meel. Avaldame kirjatöö ka meie kodulehel täismahus. Head raamatuaastat ja head lugemist!
Natuke ehk isegi naljakas
Lugeda või mitte lugeda… Lugeda või mitte lugeda… nii nagu karikakra õielehti näppides küsime, kas armastus on tõeline, võiksime endalt ka küsida, kui suurt rolli mängivad raamatud meie elus…
Olge ausad, kas te olete kunagi mõelnud, miks me süveneme mõnedesse lugudesse nii pingsalt, aga samal ajal jätame teised raamatud riiulile tolmu koguma? Kui suur privileeg see on, kui sa oskad lugeda? Kuidas raamatud ühendavad inimesi?
Mina sain aru, kui väga ma hindan raamatute olulisust enda elus, kui ma hakkasin tähele panema, kui palju rõõmu ja rahu tõi mulle uue raamatu lõhn, kuuvalgel lugemine või õhtujutu saatel magama jäämine.
Isegi ehk natuke naljakas on mõelda, kui suurt elevust ma olen tundnud, kui üks Harry Potteri raamat sai loetud ning oli vaja minna isaga poodi uue järele. Kui palju pühapäevi ma olen veetnud vanaemaga Eesti Lastekirjanduse Keskuses huviringides. Kuidas ma öösiti peale vanemate magamaminekut oma toas akna eest kardinad ära tõmbasin, et teada saada, mis selle Tom Sawyeriga siis juhtus ning mis pahandusega Pal-tänava poisid hakkama on saanud. Kuidas peale kuuvalgel lugedes vahele jäämist hakkasin Vikerraadio õhtujutust kuulama Ilmar Tomuski väljamõeldud tegelasest Vollist. Kui raske oli ja ikka veel on head raamatud käest ära panna.
Mälestused, millel on minu südames aga eriline koht, on minu põhikooli endisest raamatukogutädist Vaikest, kellega veetsin enamiku oma vahetundidest. Tema innustas mind alati lugema ja soovitas mulle erinevaid raamatuid: muinasjutte, krimkasid, romaane, novelle ja ilukirjandust. Tema tolleaegne lemmikraamat “Ookeani kutse” on siiani minu südames väikses päiksepoolses toas. Vaike tegi lugemise minu jaoks lõbusaks ning temaga muljete vahetamisest ei väsinud ma kunagi ära – eriti seetõttu, kuna sain samal ajal sisse ahmida šokolaadikomme. 2017. aastal osalesin ma koos kahe oma klassiõega raamatukogutädi juhendamisel Eesti Kirjandusmängul, kus jäime riiklikus voorus jagama neljandat ja viiendat kohta. Eks see võit olla alati magus, aga veelgi väärtuslikumaks muutis selle kogemuse just teekond sinna nende inimestega. Nii lihtne tegevus nagu raamatukogu tagaruumis sõbrannadega raamatutest rääkimine osutus minu koolipäevade tipphetkeks.
Naljakas.
Tõsiselt naljakas, kuidas nii lihtsad hetked või inimesed mängivad minu elus sellist rolli. Kuidas ma suhtuksin raamatutesse või lugemisse, kui ma ei oleks puutunud kokku selliste tegevustega, selliste inimestega? Kas ma oleksin üks nendest, kes jätaks raamatu riiulile tolmu koguma, kui ma ei oleks käinud vanaemaga Lastekirjanduse Keskuses? Kas ma oleksin üks nendest, kes eelistaks Netflixis passimist lugemisele, kui mu isa oleks ostnud mulle hoopis filme raamatute asemel? Kas ma oleksin üks nendest, kes ei väärtustaks raamatuid, kui Vaike poleks mulle õpetanud, kui vahva on lugeda.
Naljakas.
Nii naljakas, et võib isegi öelda, et minu hing koosneb kildudest. Ma olen tükike “Kalevipoega”, “Kolmanda A kriminaliste”, “Sipsikut” ja “Käru-Kaarelit”. Raamatud “Kaka ja kevad”, “Tere, Volli”, “Rehepapp” ja “Naksitrallid” voolavad minu veres nii nagu Tallinna Linnateatri etenduses “ 451° Fahrenheiti” koosnesid inimesed raamatutest.
